Me oleme kaks naiskunstnikku, kelle teed ristusid 2016. aastal Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia magistrantuuris. Me ei ole end siiani suutnud kuidagi ühiselt nimetada ja seega meil nagu puuduks mingi identiteet, kuigi see on ometi olemas ja seda on liigagi palju, et sellele mingit konkreetset nime anda. Võib olla kui me ühel hetkel seda suudame, oleme me justkui valmis bränd, kindla kuju ja vormiga ja seega justkui lõpetatud.
Esimene koostööprojekt sai alguse ülikooli teisel kursusel. Tegemist oli Tedx inspiratsioonikonverentsiga Tallinna vanglas. Mõnes mõttes oli tegu meie jaoks märgilise algusega, mille teemaks olid müürid meie ümber ja sees ning nende müüride langemine ja lammutamine. Sealt olemegi omamoodi müüride ja müürituse teemaga edasi läinud, aga seda juba konkreetselt naiseks olemise võtmes.
Läbi isikliku kogemuse püüame kõnetada ühiskonda ja rääkida seksuaalse ja loomingulise vabaduse väljendamise võimalikkusest.Neid teemasid oleme käsitlenud performancite triloogias ürituste sarja “Femme Fatale” raames. Meie näitused on pühendus naise teadlikule enese aksepteerimisele.

Alustasime sellest, et tahtsime lihtsalt näidata kui ainulaadsel ja erineval moel ilus on naine. Ja milline kujund sümboliseeriks naist paremini kui rinnad – ehted ja relvad üheaegselt – suured ja väikesed, ilusad ja väga ilusad. Kipsside materjalina tekitab steriilse distantsi ja elimineerib kogu lihalikkuse, mis annab võimaluse naisel endast distantseeruda. Alles jääb puhas vorm, anonüümne, habras ja ilus Naine.
Enamik modelle küsis, et mis on nende kipsivormide võtmise idee? Iseenesest ei ole selles ju kuigi keerukat kunsti. Et mitte nende usalduslike ja intiimsete hetkede spontaansust rikkuda, ütlesime lihtsalt, et tahame näidata kui ainulaadsel ja erineval moel ilusad on naise rinnad. Aga see on vaid asja väline külg.
Tegelikkus pakkus oluliselt enam naudingut oma modellide enesekindlusest, enesega rahulolust, enese teadvustamisest, enese aktsepteerimisest läbi protsessi ja juhusliku materjali. Endast hetkeks distantseerudes, koges naine end justkui uuena, vabana oma juurdunud mõttemustritest. Me nägime, kui vastastikku inspireeriv see oli.
Kui kaob kogu lihalikkus, jääb ainult kujutlus, mõte ja fantaasia. Meie anname ainult vihje. Vaataja näeb välist kuju, saades nii vaid aimu vormist. Jah, me peibutame, lubame… Aga milline on konkreetne rind tegelikult – nahk, nibu struktuur, lõhn, vetruvus – see kõik jääb saladuseks. Ja kas naine tahab end ka tegelikult avada, jääb tema otsustada. Meie, naised, oskame tegelikult väga hästi saladust pidada, kaitsta ja end sellega ehtida.
NAINE, SA OLED ILUS!
Kuna teema leidis palju positiivset vastukaja nii modellide endi kui vaatajate seas ning teekond osutus meie jaoks inspireerivaks, sai algselt ühekordsena mõeldud projektis näituste ja performance`te sari.

NÄITUSED

Esimene näitus toimus ühes Kalamaja kohvikus nimega Tops. See oli ood anonüümsele female powerile, ülistamaks naist ja tema jõudu. Naine sa oled ilus, vaatamata sellele, milline on su rinnakuju, su piht… vaatamata sellele, milline on su väline vorm. Me oleme kõik siia ellu kehastunud. Ilma kehata ei ole elu. Ilma eluta ei ole ilu. Meil kõigil on keha, vaid tänu sellele on käesolevad hetked ja elu  võimalikud. Pühitsedes keha, pühitsed sa elu ja kehastumist sellesse.

Nii nagu Tops ei ole tüüpiline näitusepind, nii ei toimunud ka näituse avamine tüüpilise kõne või tänusõnade saatel, vaid avati vaikiva perfomanciga, kus võeti publiku silme all kipsivorm otse naise kehalt.

Publik said kogeda ühtaegu usalduslikku ja intiimset rituaali, mis on iga seinal oleva büsti lahutamatu osa ja annab igale väliselt askeetlikule rinnapaarile hingamise.

Anonüümne female power puudutas inimesi ja andis võimaluse järgnevaks näituseks, kus büst ei olnud enam anonüümne pind. See on emadus, eluandev alge, meie kõigi algus. Meil on kõigil traditsiooniliselt ainult üks ema. Me oleme siia ilma tulnud kõik ühe värava kaudu, milleks on emaüsa, olles 9 kuud osa oma ema organismist. See on meie kõigi ühine kogemus – meie ühisosa. EMA, hoolimata sellest kas me oleme tulnud siia ilma keisrilõikega, hoolimata sellest kas ta rind on meid toitnud, hoolimata sellest kui palju armastust või tuge me sealt saanud oleme. Ema see on kehastumise potentsiaal ja täidesaatmine.

Näitus toimus Naiste Ööde FilmiFestivali raames Rapla kinos. Avasime selle taas performance`iga. Kaks Anubise peaga femme fatalet palsameerisid habrast naise keha, justkui jäädvustamaks selle hetke elusa ilu igavikule. Pühitsemaks ja ülistamaks naise, kui looja  kehastumist. (Elu on põrmuks varisev, igavikuliste  hetkede jada.)